RAUDNE HANS

Oli kord kuningas, kelle lossi lähedal kasvas pime laas. Seal aga elas igasuguseid metsloomi. Ükskord saatis kuningas sinna oma jäägri, et see hirve laseks, kuid jääger tagasi ei tulnud. “Vist on temaga õnnetus juhtunud,” lausus kuningas ning saatis järgmisel päeval kaks jäägrit teda otsima; kuid ka need ei tulnud tagasi.

Siis kutsus kuningas kolmandal päeval kokku kõik oma jäägrid ja ütles: “Käige kogu mets risti-põiki läbi ja otsige niikaua, kuni leiate kõik kolm.”

Ent ka neist jäägritest ei tulnud enam keegi tagasi, ja ka jahikoeri, keda nad endaga kaasa olid võtnud, ei nähtud enam kunagi. Sellest ajast alates ei julgenud enam keegi sellesse metsa minna, ja see seisis sügavas vaikuses ja üksikuna, ja oli vaid näha, kuidas kotkas või kull selle kohalt üle lendas. Nii kestis see pikki aastaid.

Kord aga ilmus kuninga juurde üks tundmatu kütt, ta soovis kuninga teenistusse astuda ning pakkus, et ta läheb sinna koledasse metsa. Kuid kuningas ei olnud nõus ja ütles:

“Selles metsas elab vanakuri ise; ma kardan, et ka sinuga läheb niisamuti nagu teistega, ja sa ei tule sealt enam tagasi.”

Kütt vastas:

“Laske ma riskin; ma ei karda midagi.” Ning ta läks koos oma koeraga sinna metsa.

Möödus veidi aega ja koer sattus looma jälgedele ja tahtis seda just taga ajama hakata, kuid oli vaevalt mõne sammu jooksnud, kui näeb – tema ees laiub sügav soo, edasi enam minna ei saa, ja veest sirutub välja paljas käsi, haarab koerast kinni ning tirib ta põhja. Kütt nägi seda, tuli tagasi lossi ja tõi endaga kaasa kolm meest; need võtsid ämbrid ja hakkasid vett välja ammutama. Juba paistiski põhi; ja nad nägid – põhjas istub võigas mees, tema nahk on punakaspruun otsekui raud, juuksed ripuvad põlvedeni välja.

Nad sidusid ta nööriga kinni ja tõid lossi. Seal uudistati metsmeest kaua ning kuningas käskis ta panna oma lossi raudpuuri ja surma ähvardusel keelas avada selle puuri uksi, aga võtmed usaldas kuninganna enda kätte. Sellest ajast peale võisid kõik rahulikult sellesse metsa minna. Kuningal oli kaheksaaastane poeg. Ükskord mängis ta hoovis ja mängu ajal veeres ta kuldne pall puuri. Poiss jooksis puuri juurde ja ütles:

“Viska mu pall tagasi.”

“Ei,” vastas metsmees, “ma ei anna seda sulle enne tagasi, kuni sa avad mulle puuriukse.”

“Ei,” ütles poiss, “ma ei tee seda, kuningas keelas selle ära,” ja jooksis minema.

Järgmisel päeval tuli ta jälle puuri juurde ja hakkas oma palli tagasi nõudma. Aga metsmees ütles: “Tee mulle uks lahti,” kuid poiss keeldus taas.

Kolmandal päeval sõitis kuningas jahile, aga poiss astus jälle puuri juurde ja ütles:

“Kui ma ka tahaksin sulle ukse lahti teha, ometi ma seda ei saa, mul pole võtit.”

“Võti on su ema padja all,” ütles metsmees, “sa saad selle sealt kätte.”

Poiss tahtis väga oma palli tagasi, tal läks hoiatus meelest ja ta tõigi võtme. Uks käis raskesti lahti ja poisil jäi sõrm selle vahele. Niipea kui uks avanes ja metsmees välja tuli, andis ta poisile kuldse palli, aga ise hakkas kiiresti eemale minema. Poisil hakkas hirm ja ta hüüdis talle järele: “Ah, metsmees, ära mine ära, muidu ma saan karistada.”

Metsmees tuli tagasi, tõstis poisi selga ja astus kiirete sammudega metsa poole.

Kuningas tuli koju, nägi tühja puuri ja küsis kuningannalt, kuidas kõik oli juhtunud. Kuninganna ei teadnud midagi, hakkas võtit otsima, aga seda ei olnud. Siis hüüdis ta poissi, kuid keegi ei vastanud. Siis saatis kuningas inimesed kõikjale poissi otsima, aga nad ei leidnud midagi. Nüüd sai kuningas aru, mis oli juhtunud, ränk mure võttis kuningalossis maad.

Aga metsmees läks taas pimedasse laande tagasi, aitas seal poisi seljast maha ja ütles talle: “Oma ema ja isa sa enam ei näe, kuid ma hakkan sinu eest hoolitsema, sest sina vabastasid mu ja mul on sinust kahju. Kui sa teed kõik nii nagu ma sul käsen, siis on sul hea. Kalliskive ja kulda on mul küllalt, rohkem kui kellel tahes siin ilmas.”

Ta tegi poisile samblast aseme ja see jäi magama; järgmisel hommikul tõi metsmees ta kaevu juurde ja ütles:

“Kas näed seda kuldkaevu, vesi on seal puhas ja läbipaistev nagu kristall; sa pead selle juures istuma ja jälgima, et sinna midagi sisse ei kuku, või muidu muutub ta mustaks. Ma tulen igal õhtul siia ja vaatan, kuidas sa mu käsku oled täitnud.”

Poiss istus kaevu äärde, ja ta nägi, kuidas seal välgatas kord kuldkalake, kord kulduss, ja ta jälgis, et miski kaevu ei kukuks.

Kui ta seal siis istus, hakkas tal äkki sõrm valutama, ja nii kõvasti, et ta torkas selle tahtmatult vette. Ta tõmbas ruttu sõrme tagasi ja nägi äkki, et see oli kuldseks muutunud; ning ükskõik, kuidas ta ka ei pingutanud, et kulda maha nühkida, kõik oli asjatu.

Õhtul tuli Raudne Hans – nii oli metsmehe nimi –, vaatas poisile otsa ja küsis:

“Mis on kaevuga juhtunud?”

“Mitte midagi pole juhtunud,” vastas poiss ja peitis sõrme selja taha, et metsmees seda ei näeks. Kuid see ütles:

“Sa panid sõrme kaevu; olgu nii, seekord ma annan sulle andeks, aga vaata ette, et enam sinna midagi ei kukuks.”

Ja koidust saadik istus poiss jälle kaevu ääres ja valvas seda. Aga tal hakkas taas sõrm valutama ja ta tõmbas käega üle juuste ning kogemata kukkus üks juuksekarv kaevu. Poiss võttis selle ruttu välja, aga juuksekarv oli kuldseks muutunud.

Raudne Hans ilmus välja, ta juba teadis, mis oli juhtunud.

“Sa pillasid juuksekarva kaevu,” lausus ta, “ma annan sulle ka seekord andeks, aga kui see juhtub ka kolmas kord, siis muutub kaev mustaks, ja sa ei tohi enam minu juurde jääda.”

Poiss istus kolmandat korda kaevu äärde ega liigutanud nüüd sõrmegi, aga see valutas tal väga tugevasti. Tal oli igav ja ta hakkas ennast veepeeglis vaatama. Seejuures kummardus ta üha rohkem alla: ta hakkas endale silma vaatama. Ja äkki kukkusid ta pikad juuksed vette. Ta tõusis kähku püsti, aga kõik juuksed peas olid juba kuldseks muutunud ning särasid kui päike.

Võite ette kujutada, kui väga väike poiss kohkus! Ta võttis taskust rätiku ja mähkis selle pea ümber, et metsmees midagi ei märkaks. Ent Raudne Hans ilmus välja, teadis ta juba kõike, ja ütles:

“Noh, võta rätik ära.”

Ja kuldsed juuksed langesid õlgadele, ning kuidas ka poiss end ei õigustanud, miski ei aidanud.

“Sina proovile vastu ei pidanud ja siia sa enam jääda ei tohi. Mine ilma peale rändama, ja sa saad teada, kuidas on vaene olla. Kuna sa aga pole õela südamega ning ma soovin sulle head, siis ma luban sulle seda: kui sa hätta jääd, mine metsa ja hüüa: “Raudne Hans!”, ja ma tulen sulle appi. Minu võim on suur, suurem kui sa arvad, ning kulda ja hõbedat on mul küllalt.”

Kuningapoeg läks metsast välja ja astus mööda teid ja käimata radu üha edasi ja edasi, kuni jõudis lõpuks suurde linna. Ta hakkas seal tööd otsima, kuid ei leidnud seda kuidagi, ja ta ei osanud ka ametit, et sellega end toita. Lõpuks läks ta lossi ja küsis, kas teda ei võetaks sinna tööle. Õukonnast ei teadnud keegi, millist tööd talle võiks pakkuda, aga poiss neile meeldis, ja nad lubasid tal lossi jääda. Lõpuks võttis kokk ta enda juurde ning käskis tal vett ja puid tuua ning tuhka välja kraapida.

Ükskord, kui tal teist käealust polnud, käskis kokk tal kuningale süüa viia. Poiss ei tahtnud oma kuldseid lokke näidata, ja ta ei võtnud peast oma kokamütsi. Kuid keegi polnud kuninga ette selliselt veel kordagi ilmunud, ja kuningas ütles:

“Kui sa kuninga laua juurde tuled, pead sa mütsi peast võtma.”

“Ah, mu kõrgeauline kuningas,” vastas talle poiss, “ma ei saa seda kuidagi teha, mu pea on üleni kärnas.”

Siis käskis kuningas koka enda juurde kutsuda, sõitles teda ning küsis, kuidas ta julges sellist poissi enda juurde tööle võtta, ning käskis ta kohe minema kihutada. Ent kokal hakkas poisist kahju ja ta vahetas ta aednikuselliga ära.

Ja nüüd pidi poiss aias puid istutama, neid kastma ja kõplama, maad kaevama ja käredat külma ning leitsakut kannatama. Ükskord suvel töötas ta üksi aias, ilm oli aga väga kuum, ja ta võttis peast mütsi, et end veidi tuulutada. Kuid päike paistis tema juuste peale, ja need särasid-sätendasid nii, et kiired langesid kuningatütre magamistuppa, ning see hüppas püsti, et vaadata, mis seal särab. Siis nägi ta noormeest ja hüüdis teda.

Kiiruga pani poiss mütsi pähe, murdis tavalisi põllulilli ja sidus need kimpu. Kui ta trepist üles läks, tuli aednik talle vastu ja ütles:

“Kuidas sa julged kuningatütrele selliseid koledaid lilli viia? Mine ja murra ruttu teisi, need meeldivad talle rohkem.”

“Ah, ei,” vastas noormees, “põllulilled lõhnavad paremini, need meeldivad talle rohkem.”

Ta astus kuningatütre tuppa, aga see ütles:

“Võta oma müts peast, sul ei sobi minu ees mütsiga seista.”

Aga noormees vastas taas:

“Ma ei või seda teha, mu pea on üleni kärnas.”

Siis tõmbas kuningatütar tal mütsi peast, ja ta kuldsed juuksed langesid õlgadele, ning neid oli nii meeldiv vaadata.

Ta tahtis minema joosta, kuid kuningatütar haaras tal käest kinni ning andis talle terve peotäie kuldrahasid. Noormees võttis need vastu, kuid ei pööranud kullale mingit tähelepanu, vaid tõi selle aednikule ja ütles:

“Ma kingin need sinu lastele, las nad mängivad nendega.”

Järgmisel päeval hüüdis kuningatütar teda uuesti ja käskis tuua endale peotäie põllulilli, ning kui ta nendega kohale saabus, haaras kuningatütar kohe tal mütsist kinni ja tahtis selle peast võtta, kuid noormees hoidis sellest mõlema käega kõvasti kinni. Kuningatütar andis talle jälle peotäie kuldrahasid, kuid poiss ei tahtnud neid endale jätta, ning andis need aedniku lastele mängimiseks.

Kolmandal päeval oli sama lugu – kuningatütar ei suutnud tal mütsi peast haarata, aga noormees ei tahtnud kuidagi kulda vastu võtta.

Peagi hakkas selles riigis sõda pihta. Kuningas kogus oma rahva kokku ega teadnud, kas ta suudab vastu panna palju tugevamale vaenlasele, kellel oli suurem vägi.

Ja siis ütles aednikusell:

“Ma olen juba suur ja tahan samuti koos teistega sõtta minna, andke mulle ainult hobune.”

Ent tema üle naerdi ja talle öeldi:

“Kui me oleme sõita läinud, siis sa võid endale hobuse valida, me jätame ühe sulle talli.”

Teised läksidki sõjakäigule, aga noormees läks talli ja tõi sealt välja hobuse. See oli ühest jalast vigane, kurnatud ja korises sõidu peal. Kuid noormees hüppas talle ikkagi selga ja sõitis pimedasse laande. Ta jõudis ühe metsatuka juurde ning hüüdis kolm korda: ”Raudne Hans!” ja nii valjusti, et kogu metsaalune kajas. Ja silmapilk ilmus metsmees ning küsis:

“Mida sa tahad?”

“Ma tahan tugevat hobust, pean sõtta sõitma.”

“Sa saad hobuse ja sa saad veelgi enam kui tahad.”

Metsmees läks metsa tagasi, ja sealt tuli peagi välja tallipoiss, kes vedas enda järel hobust. Hobune puristas, norsatas ja teda oli raske kinni hoida. Temale järgnes suur hulk soomusrüüdes sõdalasi, ja nende mõõgad helkisid päikese käes.

Noormees andis tallipoisile oma lombaka hobuse, hüppas ratsu selga ja sõitis oma väe etteotsa. Kui ta lahinguväljale jõudis, oli juba suurem osa kuninga sõduritest maha tapetud, ning veel veidi ja ülejäänud olid juba põgenema hakkamas. Siis tormas noormees oma raudse väega kohale, langes vaenlasele kaela kui äikesetorm, ning tappis kõik, kes talle teele ette jäid. Vaenlane oli sunnitud põgenema, ent noormees ajas neid taga ning jäi alles siis pidama, kui elus ei olnud enam ühtki vaenlast.

Aga selle asemel, et kuninga juurde tagasi minna, viis noormees oma väe kõrvalteed pidi taas metsa ja hüüdis Raudset Hansu.

“Mida sa tahad?” küsis metsmees.

“Võta oma ratsu ja vägi ning anna mulle mu lombakas hobune tagasi.”

Kõik läks nii nagu ta oli soovinud, ja noormees sõitis oma kolmejalgsel kronul koju.

Kuningas jõudis tagasi lossi, talle tuli tütar vastu ja hakkas teda võidu puhul õnnitlema.

“Ega mina võitnud,” lausus kuningas, “vaid üks tundmatu rüütel, kes oma väega appi jõudis.”

Kuningatütar tahtis teada, kes see tundmatu rüütel oli, kuid kuningas ei teadnud seda isegi ja lausus:

“Ta tormas vaenlast jälitama ja sellest ajast saadik pole ma teda näinud.”

Kuningatütar küsis aednikult, kus tema sell on, aga see hakkas naerma ja ütles:

“Ta just tuli koju oma kolmejalgsel kronul. Kõik naersid ta üle ja hüüdsid: “Näe, ongi meie väsinud kronu kohal!” Ning küsisid: “Millise põõsa taga sa istusid ja magasid?” Aga tema vastas: “Ma sain sangariteoga hakkama. Ilma minuta oleks teil kehvasti läinud.” Aga tema üle naerdi veel rohkem.”

Kuningas ütles siis oma tütrele:

,,Ma käsen pidada maha suure peo, see peab kestma kolm päeva, sina aga viskad kuldõuna õhku – võib-olla siis ilmub tundmatu välja, et õuna kinni püüda.” Ja kui pidu oli välja kuulutatud, läks noormees metsa ja hüüdis Raudset Hansu.

“Mida sa tahad?" küsis Raudne Hans.

“Et ma kuningatütre kuldõuna kinni püüaksin.”

“See on lihtne asi, arvesta, et see on sul juba käes,” lausus Raudne Hans, “aga sa saad endale veel punase raudrüü, ja sa ratsutad uhkel ruskel hobusel.”

Saabuski peopäev, ja ka noormees kappas tuhatnelja kohale, jäi rüütlite vahele seisma, aga keegi teda ära ei tundnud. Kuningatütar tuli välja ja viskas rüütlitele kuldõuna, kuid keegi peale noormehe seda kinni ei püüdnud – ainult tema sai õuna kätte ja kappas ka silmapilk minema. Järgmisel päeval andis Raudne Hans talle valge raudrüü ja valge ratsu. Jälle sai noormees üksi õuna kätte, kuid kappas kohe ka kiiresti minema.

Kuningas vihastas ja lausus:

“Nii ei lähe: ta peab minu juurde ilmuma ja oma nime ütlema.”

Ja kuningas andis käsu: kui rüütel, kes õuna kätte saab, kappab jälle lossist minema, tuleb talle järele kihutada, aga kui ta vabatahtlikult tagasi ei tule, siis tormatagu talle kallale ja löödagu teda mõõgaga.

Kolmandal päeval sai noormees Raudselt Hansult musta raudrüü ja ronkmusta hobuse ning püüdis jälle õuna kinni. Aga kui ta lossist minema ratsutas, sööstsid kuninga teenrid teda taga ajama, ning üks neist jõudis talle nii lähedale, et haavas teda mõõgateraga jalga. Noormees kappas ikkagi eest ära, kuid ta hobune kihutas nii kiiresti, et rüütlil kukkus kiiver peast, ja kõik nägid, et tal on kuldsed juuksed. Teenrid ratsutasid tagasi lossi ja kandsid kõigest kuningale ette.

Järgmisel päeval päris kuningatütar aednikult tema selli järele.

“Ta on aias tööl. See imelik noormees oli ka peol ja alles eile hilja õhtul jõudis ta koju. Ta näitas mu lastele kolme kuldõuna, mis ta oli võitnud.”

Siis käskis kuningas noormehe enda juurde kutsuda. See tuli ja tal oli peas müts, nagu ennegi. Aga kuningatütar astus talle juurde ja võttis selle tal peast – ning äkki langesid ta kuldsed juuksed ta õlale, ja see oli nii kaunis, et kõik imestasid.

“Kas mitte sina polegi see rüütel, kes iga päev, alati erinevasse raudrüüsse rõivastatult peole tuli ja kolm kuldõuna kinni püüdis?”

“Jah,” vastas noormees, “siin on ka õunad,” ja ta võttis need taskust ja andis kuningale. “Aga kui te veel tõestuseks märke tahate, siis vaadake seda haava, mis teie mehed mulle mind taga ajades lõid. Peale selle olen mina seesama rüütel, kes aitas teil võita oma vaenlasi.”

“Kui sa selliseid kangelastegusid võid teha, siis sa pole vist üldsegi aednikusell. Ütle mulle, kes on su isa?”

“Minu isa on vägev kuningas ja mul on palju kulda, niipalju kui vaja.”

“Ma näen,” lausus kuningas, “et pean sind tänama. Kas ma võin sulle mingit meelehead teha?”

“Jah,” vastas kuningapoeg, “muidugi te võite seda teha, andke mulle oma tütar naiseks.”

Kuningas hakkas naerma ja lausus:

“Ta on otsese jutuga, ja ma aimasin juba tema kuldsete juuste järgi, et ta pole lihtne aednikusell,” ja ta astus noormehe juurde ning andis talle suud.

Pulmapeole saabusid ka kuningapoja isa-ema ja nad olid väga rõõmsad, nad olid ju kaotanud igasuguse lootuse oma armast poega veel kunagi näha. Kui kõik istusid pulmalauas, vaikis äkki muusika, uks läks pärani lahti ning sisse astus uhke kuningas suure kaaskonna saatel. Ta läks noormehe juurde, embas teda ja ütles:

“Mina olen Raudne Hans, mind moondati metsmeheks, aga sina päästsid mind nõidusest. Kõik varandused, mis mul olemas on, kuuluvad nüüd sulle.”